Ühel õhtul sai emotsioon minust võitu ja ostsin poest mingisugust metsamarjakujulist kommi. See on asi mida ma tõesti pole kunagi varem söönud. Järgmisel hommikul oli tulemus käes-pea valutas, iiveldas, soolte sisu lõi tantsu ja nina oli umbes. Ehk siis keha hakkas mürki (loe säilitus-ja värvaineid) välja ajama. Ma olen alati lõpmalt tänulik oma tundlikule organismile. Keha annab kohe häiret kui olen ämbrisse astunud. Ok see olen mina. Aga vaadates suuremat pilti siis ikka halloo mida müüakse ja mida kõike on võimalus endale sisse süüa. Kordan ennast, aga autole tangime puhast kütust põhjusega eks? Kuidas siis ikkagi on oma kehaga? See, et kohe ei tapa pole argument. Tapab aeglaselt. Muidugi lõppeb iga elu surmaga, aga elus olemise aeg tuleb elada tervena. Universum annab täna valikud vitaalseks, särvaks ja terveks olemiseks vähemalt 100 aastani. Sisu on meie enda teha. Vastuta selle eest mis toimub! Toitumine-füüsiline ja siis see mõtte-tunde tasand on võrdselt olulised. Viimase väite kohta küsi ja uuri kui endal kohe lambike põlema ei lähe. Kõik algab ja lõppeb meis endis. Teekond iseenda sees on miljon korda ägedam kui mistahes väline ekskursioon. Ikka armastusega RM
27.11.2023