Niipalju kui ennast lapseeast mäletan on mul olnud roosad unistused. Mina ise olen nendes loomulikult peategelene – maagiline ja väekas naisolend. Sada protsenti teadsin, et see nii on. Eks täiskasvanulks saades elu pani mõned teemad riiulile, aga ma sain need ikkagi kätte. Ok, no veidi vanemama kui arvasin. Teisest otsast olen viimased 15 aastat aina selgemani tajunud ja näinud eluheegeldusi ning tekkivaid mustreid. Minu tööalane tegevus nõuab ka nende väljaütlemist. Seega kokkuvõtvalt olen selline otsekohene naiivitar. Mis aga puutub tänasesse päeva siis see kõik on loomingu küsimus. Et kas loome või hädaldame. Vaatamata sellele, et inimühiskonnas on teatavad regulatsioonid kehtib siin vaikimisi teadlikult elaja seadus. Vastuta kui oled normintellektiga täiskasvanu! Tegele oma asjadega ja tee seda südamega! Kui vajad abi siis küsi. Kui aidatakse ole tänulik. Võta midagi ette ja õpi edasi, uuri ja katseta. Kohutavalt suur hulk inimesi püherdab õpitud abituse sees. Teine osa tõttab neid iga ilmaga päästma. Me ei vaja päästmist vaid julgust elada oma elu. Me pole tulnud siia teistele meeldima vaid oma asja ajama. Kui teeme seda hästi siis ongi igaühel hea olla. Unista suurelt, aga tee ise ka midagi. Soovi ja usalda vastu võtta tulemus. Ma ei kirjuta siin praegu mingit direktiivi vaid tuletan meelde miks me siin üldse oleme. Ikka endale kaa! Südamege valimine. Julgus kasutada oma potsensiaali. Loomisrõõm. Tegutsemine. Mängulisus. Hea tunne. Armastus! Muahhh!
8.11.2023