Eks ikka sellepärast, et see tähendab paigalseisu. Kogu väärtuslik energia jääb kinni. Kuna minu aeg ja elu on mulle nii olulised, siis isegi läbi raskuste hoian ma kontakti suure pildiga. Muidugi võib vahel edasiliikumine olla vaid sentimeetrites või mõttetasandil. Mõnikord on seda settimisaega vaja rohkem kui oskame arvata. Või siis on tegemist julgemise kogumisega. Olen […]
Ühel õhtul sai emotsioon minust võitu ja ostsin poest mingisugust metsamarjakujulist kommi. See on asi mida ma tõesti pole kunagi varem söönud. Järgmisel hommikul oli tulemus käes-pea valutas, iiveldas, soolte sisu lõi tantsu ja nina oli umbes. Ehk siis keha hakkas mürki (loe säilitus-ja värvaineid) välja ajama. Ma olen alati lõpmalt tänulik oma tundlikule organismile.
Olen mitu korda nurga pealt peaaegu alla kukkunud. Maailmamuna pealt. Napikas. See on juhtunud siis kui otsustasin leppida vähemaga. Seega tean nüüd, et kui olen iseendaga hõredas ühenduses tõmbuvad need nähtamatud niidid mind suurtesse õppetundidesse. Lubavad eksida aga hoiavad siiski! See on turvaline. Ehk siis vaatamata selle, et elamine on üks ohtlik tegevus, oleme me
Niipalju kui ennast lapseeast mäletan on mul olnud roosad unistused. Mina ise olen nendes loomulikult peategelene – maagiline ja väekas naisolend. Sada protsenti teadsin, et see nii on. Eks täiskasvanulks saades elu pani mõned teemad riiulile, aga ma sain need ikkagi kätte. Ok, no veidi vanemama kui arvasin. Teisest otsast olen viimased 15 aastat aina
