See on korraga tühjus, lõpp ja algus. Orgastiline aisting nii kehas kui meeles. Kes on reiki praktikud saavad aru kui paned käe kehale ja see jääbki sinna. Tead, et justkui võiks edasi liikuda aga lihtsalt oled sügavustes. Mittekeegi pole koguaeg sellises sulniduses ent need hetked mil seda tajud on triljonidollarilised. Vahel võib see olla pika […]
Me oleme kohal ka siis kui liigume ja liigume siis kui oleme kohal. Enamjaolt me neis hetkedes seda ei taipa. Vahel võib aga hetk su ära lummata ja paigutuda elu verstapsotiks. Kui ajame taga ilusasid kohti siis võib teekond ise hoopis kaotsi minna. Teekond on aga kogu protsessi kõige ägedam osa. Me kõik käime oma
Suuremad võnkumised, pöörded, transformatsioonid, mida viimased kolm kuud on pakkunud, on tehtud. Hinga sügavalt välja-ja sisse! Jah just sedapidi. Üldse võiks rohkem hingata. See on nimelt kasulik tegevus. Saab keha rohkem hapiku, veri mõistab paremini ringi liikuda ja südametegevus rahuneb. Igaljuhul võta nüüd mõnus poos ja naudi elu! Suures plaanis on asjad paremaks läinud. Vaatamata
Kätte on jõudnud sügisene ajasliikumine. Tunnike siia-sinna. Paraku on see võltsmäng, mida keegi teine on meie eest ära otsustanud. Kuidas siis tegelikult ajas rännata? Me tõesti ei koli kohvrid käes minevikku. Samuti ei käi see nii nagu filmides, et lähen ja vaatan kuidas ma 10 aastat tagasi midagi tegin ja kohtun seal siis iseendaga. Ajas
Mina olen tohutult puhanguline inimene. Vahel tunnen, et maailm kohe jõnkastab nendest. Siis aga kipub jälle miljon muud asja peale tulema ja enam niipalju ei jõnksu. Mida aga ikkagi õppida sellest? Jätkuvalt on meil kõigil oma missioon. Erinevad puhangud on märguanded, et kas oleme õiges kohas ja kuhu suunda on tark ennast liigutama hakata. Universumi
Eriti viimastel aastatel tean inimesi rääkimas, et läksin sinna ja tuli tunne. Just jah tunne! Meil kõigil on erinevad sünniperekonna lood, uskumused ja mustrid. See kuidas Universum on meid aidanud siia ellu on kindel plaan mitte juhuslikkus. Oleme hoolega valinud kelle lapseks saame ja kellega koos me armastusepartnerlusena elame. Iga inimene eluteel on meile lugu-kas
Inimesed ikka mõtlevad, et no miks peab minul nii raske olema? Paraku aga kas ühel või teisel moel me seda ikka ise ligi tõmbame. Kõik millele anname oma tähelepanu, see suureneb. Vahel tõesti tundub, et taipamised tulevad aeglaselt ja raskelt. Noh juu siis oleme seda valinud. Aga kui oled elus, siis ongi kõik üleelatav. Iseasi,
Mul pole õrna aimugi, mis saab homme ja järgmistel hommedel. Tunnen seda kriitilist piiri, mis lükkab vastu seina ja pm sunnib lõpuni usaldama. Tea, inimene, et sa oled ilus, hea, andekas, tahtejõuline, särav, terve, suure potentsiaaliga ja oma unistusi elluviiv kui sa usaldad, et nii on. Miks me aga oleme siia planeedile tulnud saama kahtlemise
Mul läheb ikka reaalselt süda pahaks kui energiad möllama hakkavad. Eks see tähendab, et pusakohad läksid supsti pesumasinasse ja keerutavad ja pöörutavad. Ausalt ei ole mina mõistnud kui mitmendat korda see uus algus jälle lipu heiskab ja ennast välja kuulutab. Minule sobiks igaljuhul lihtsalt läbi kõrre jääkohvi lurida. Aga vot Universumil on teised plaanid. Saan
Tavapäraselt käes uue õppeaasta algus! On sul siis koolilapsi majas või mitte, aga tiksume ikka õppimise rütmis. Ja ongi vaja! Terve meie elu on õppimine ühel või teisel moel. Jõudsin eile korraks mõelda, et kuidagi rahulik on. Kas toimub midagi ka või? Ja siis täna hommikul sain pikki pead siit ja sealtpoolt. Eeeeh…isegi natuke piinlik
Mis näoga sa peeglisse vaatad? Kas enda vaatamiseks või enda nägemiseks? Need on täiesti erineva sisuga tegevused. Või oled sa see tüüp, kes peeglit väldib? Viimasest pole kasu kuna elu peegeldab nii või teisiti mida-või kedaiganes. Minule meeldivad peeglid. Nad on väga hea seltskond! Ühest küljest puhta praktiline, sest minu miljonid hobusejõhvitaolise struktuuriga kuldlokikesed on
Olen lubanud endale, et lõpetan imestamise, aga siiski see järjest enam lokkav autoritaaride kummardamine – tänapäeval mil inimesel on vaba voli oma aju ja meelt kasutada-nohh? Kas tõesti on see ikka veel nö juhtide heakskiidu eesmärgil. Või mis veel hullem, siis lihtsalt eksisteerimine ja on hea kui keegi ütleb mida teha või kuidas mõelda? Meie
Olen korra varem kogenud seda kui reisides tekib tohutu üleväsimus. Olen ka lubanud endale, et enam öiseid pikki magamata kulgemisi ei tule. Aga…kes siis mäletab kui juba palju aega on möödas. Nüüd siis viimane kord kui pidin üleval olema järjest 39 tundi ning enne ja pärast oli lisaks väga intensiivne tegevusperiood sain kehalt noomituse. Jah!
Ma olen oma olemuselt ikka väga uudishimulik. Mitte ainult uute avastamiste suhtes, vaid ikka kontrolli mõttes kaa. No mis siis teha kui ma kohe tean kõike nii hästi. Haaa! Tegelikult on pilt aga hoopis suurem kui ma kunagi oskasin arvata. Aastaid vb ka kümneid ja aegu tagasi pidin endale pidevalt rääkima, et tegelikult ma ei
Minu oma on otse ja hellalt. Olen ostekohene. Kui sa selle tagajärjel kummuli kukud või viskled nagu draamakuninganna, siis olen hell. Eks on olnud ka teistsuguseid aegu. Viisakusevalulisi. Sellest olen ammu üle saanud. Mittekellelegi ole sellist viisakust vaja ega sellega kaasnevaid tühje samme. Samas – ära usu mind. Kahtle kõiges! Aga tea, et mitteüksi info
Õnnelikkuse omaksvõtmine võib kesta aastaid. Meie alatedvus ja päiksesepõimiku energiakeskus (kus peidab end ka hirm) pakuvad erinevaid juba kasutusel olevaid mustreid. Kasvõi see, et nagunii juhtub midagi. Ole igaks juhuks ärevil ja hoia tagalat. Vaatamata selle, et paljud inimesed sh terapeudid ja valgustöötajad on oma eelnevate eludega erinevaid puhastusprotsesse teinud, ei ole meil suurt ettekujutust
Pole just daamilik pealkiri. Aga elu polegi daamilik. Iga päev ja tund voolab meist läbi meie enda reaalsus. See, kuidas selles või tolles olukorras käituda on iseasi. Jutu mõte aga see, et kui tekib situatsioon, kus teadlikult ei oska või ei suuda emotsioonidega hakkama saada, siis tuleb keha appi. Kas eest või tagant, aga tuleb.
Ehk siis ma usun, et uudishimu jättis kassi ellu ja minu kaa! Üldse kassidest rääkides – nad on inimese ühed suuremad õpetajad. Juhul kui oskad märgata. Põnevus haarab, aga tavapärane miski jätab nad täiesti külmaks. Aga mida teeb inimene – emotsioneerib seal, kus pole vaja ja on tagasihoidlik, kus võiks terakenegi uudihimu üles näidata. Elamine
Ma tunnen praegu, kuidas elu keerab jõuliselt mu praeguse projektsiooni lehekülge ja paigaldab mind kuhugi uude asendisse. Arvasin aastaid, et sätin olemasoleva sobivalt siia, aga see pole üldsegi nii. Iga ümberasumine, keskkond – nii välis kui sise, elamise kultuur, vastuvõtlikkus on erinev. Mina inimesena ei muutu. Küll aga teiseneb mu vaatenurk, samuti transformeeruvad unistused ja
Suurem vaidlus inimkonnas on olnud nähtava ja nähtamatu vahel. Kui religioon välja arvata, siis puudutab see nägijaid, tajujaid ja ka lihtsalt väga tundlikke inimesi. Nõidu otseselt enam ei põletata aga erinevad tühistamised on suht sama, ole sa siis, kes oled. Mu tänase jutuajamise teema on aga tõelise ja näilise paralleelsus. Kas see mida me näeme
