Mina olen tohutult puhanguline inimene. Vahel tunnen, et maailm kohe jõnkastab nendest. Siis aga kipub jälle miljon muud asja peale tulema ja enam niipalju ei jõnksu. Mida aga ikkagi õppida sellest? Jätkuvalt on meil kõigil oma missioon. Erinevad puhangud on märguanded, et kas oleme õiges kohas ja kuhu suunda on tark ennast liigutama hakata. Universumi sammud on sihipärased. Kuidas meie neist aru saame on iseasi. Ometi usun ma, et iga inimene on oma elu jooksul midagi väga olulist korda saatnud. Täna (võis siis ajal mil loed mu kirjutist-ja mis on nagunii täna, sest koguaeg on täna) on see koht kus seisata hetkeks. Vaata oma elu ajajoonele. Vaata ka kappi ja sahtlitesse. Mulle tundub, et seal on nii mõnigi puhang, asi, inimene vms mis vajab puhtakskloppimist. Tunneta mis on päris ja millel võid minna lasta. Ole endaga hell ja hea. Luba lahustuda enesekriitikal, vabasta ja anna andeks kõik see mida oled aastate jooksul enese süüks pannud. Tea, et süüd pole olemas. On eksimised ja kõrvalekalded inimeseks olemise teekonnal. Need peavadki olema.
Seekordne 10.10 portaal tõstis meid väga kõrgele ja avas palju uksed uutele võimalustele, radadele, kingitustele, taipamisele aga ka vastutusele. Kusiganes sa praegu asud siis pea pühapäeva mõttelise (või tõelise) kamina ees ja lappa oma elualbomit. Pannes ühe pildiraamatu kinni avab uus juba oma kaaned.
Kallistades kogu maailma, Rihti
13.10.2024