Ma tunnen praegu, kuidas elu keerab jõuliselt mu praeguse projektsiooni lehekülge ja paigaldab mind kuhugi uude asendisse.
Arvasin aastaid, et sätin olemasoleva sobivalt siia, aga see pole üldsegi nii. Iga ümberasumine, keskkond – nii välis kui sise, elamise kultuur, vastuvõtlikkus on erinev. Mina inimesena ei muutu. Küll aga teiseneb mu vaatenurk, samuti transformeeruvad unistused ja elamiseks vajaminevad soovid. Jõudes iseendas teatavasse punkti muutub elu lihtsamaks ja elamine täiuslikumaks. Puudub igasugune vajadus enda tõestamiseks, sest ma tean oma väärtust. Või noh peaaegu tean. Eks meil kõigil on see väärtustamise teema ühel või teisel moel vaja läbi tunnetada. Mina tegin viis aastat tagasi oma elus suure pöörde. Esimest korda valisin ma 100 % ennast nii nagu oskasin. Vaatamata sellele, et ka toona olin juba täiesti küpse – olin ma ikka päris toores. Julgedes katsetada hakkasin samm haaval iseenda poole liikuma. Selline teekond ei ole kunagi mugav. Taipamised ja areng ei toimu hüppena paradiisi. Nii nagu ei avane pauguga midagi peale vaimse praktika koolituse tunnistuse kättesaamist. Kõik on teekond. Lubamine. Suur pilt ja pisiasjad on võrdselt tähtsad. Tegeled sellega, mis parasjagu on tunnetuslikult olulisem ja tõmbab tähelepanu.
Ma juba armastan seda kohta elus, mis on kohe avanemas. Ma armastan ennast selles olukorras. Ma armastan oma armastusi.
Rihti
14.05.2024