Teate seda laulu – kell on kolm, hakkame lõpetama, hakkame lõpetama, uksehoidja on ka inimene!
Olen elul lasknud ennast toimetada väga veidratesse kohtadesse ja olukordadesse. Kas siis naljakad, ilusad, koledad või niisugused, mis teevad nõutuks. Sellistel puhkudel on teatav vastuolu.
Ühest küljest on vaja jääda hinnaguvabaks vaatlejaks ja teisest jälle võtta igast loost midagi endale. Kuidas seda siis teha? Alustuseks hinga – sügavalt ja palju. Kui tähelepanu on hingamisel siis läheb fookus emotsiooni pealt ära. Hingamine on üldse üks tänuväärne tegevus. Teiseks – ole nagu kass – segamatu. Liigne reageerimine põletab läbi ja teeb meid katki. Ja siin pole vahet, kas on hea või vähem hea teema. Positiivse olukorra puhul ole tänulik. Negatiivse olukorra puhul ole ka tänulik. Siis tekib selline pehmus hinge ja asi ei tundu enam nii kandiline. Me päriselt ei saa muuta asju, mida me muuta ei saa. Võime öelda oma arvamuse või teha ettepaneku teades, et anname endast parima. Ja siis kogu loo lahti lasta. Kas see on keeruline – ei ole.
Elu on mäng nii või naa. Filmi vaadates ju teame, et seal on näitlejad ja stsenaarium jne. Päriseluga on ka nii. Improvisatsiooni esineb küll rohkem, aga suures plaanis on kõik sama.
Õpime siis esitama endale avatud küsimusi. Mida mina saan teha? Mis veel on võimalik? Jne. Ja kui tundub, et ei saa midagi muuta siis leppida sellega. Mitte leppida – alla anda, vaid leppida, et kõik ei olegi alati meie asi.
Armastusega ja hingates Rihti
29.04.2024