Lapsed pidavat naerma ja rõõmustama sadu kordi päevas. Nuu aga meie, täiskasvanud. Hmmm? Võtame ennast ikka hirmus tõsiselt. See on ülehinnatud! Kui olen olnud paar nädalat Eestis ja lendan tagasi sooja siis esimesed päevadel tuletavad kohalikud mulle meelde et – ehhee Naerata! Mulle, kes ma ilmselt mitmekordselt ületan keskmise põhjamaise persooni rõõmsameelsuse kvoodi. Ei teagi miks see põhjamaalane nii emotsiinitu on. Ega pahameelgi väga ei väljendu. Kontrollitud on aga see, et muretsemine ja kivimeelsus ei paranda ühtegi asja ega inimest.
Olgem siis ikkagi kerge-meelsed. Haaaa. No kergema-meelsed kui nüüd kellelgi vererõhk tõusis. Naer ja kergus on tervisele kasulik. Mõtlen ikka südamest tulevat. Kui lihtsalt näitame naeru aga tegelikult nutame siis see on kindlasti kibestumisele viiv tee. Igaühel meil on mured ja probleemid. Aga-need pole meie. Meie st ntx mina olen mina ja siis võivad olla probleemid. Ma pole nendega üks. Nii nagu on ka käitumisega. Käitumine ei näita head või halba inimest vaid tema käitumise oskust teatavates olukordades. Vaatamata sellele mis toimub ümberringi-on meie kese ikka meie enda sees ja sealt me oma maailma reguleerime. Mitte keegi teine ja mittekuskilt mujalt.
Aprillinaljadest rääkides-enamik ei sobi mulle. Armastan väga head huumorit ja väga abrsurdset huumorit. Pisarateni ja põrandal. Aga kõike muud võtan nagu pakutakse ja saadan tänuga tagasi.
Rihti
1.04.2024