Ma olen oma olemuselt ikka väga uudishimulik. Mitte ainult uute avastamiste suhtes, vaid ikka kontrolli mõttes kaa. No mis siis teha kui ma kohe tean kõike nii hästi. Haaa!
Tegelikult on pilt aga hoopis suurem kui ma kunagi oskasin arvata. Aastaid vb ka kümneid ja aegu tagasi pidin endale pidevalt rääkima, et tegelikult ma ei ole kaamel. Ent ikka ja jälle sattusin olukorda, kus mind temaks arvati. Miks siis? Sellepärast, et ma rääkisn asjade ja olukordade tulemustest ja toppisin oma nina igale poole. Niisiis läks seda aega vähe või palju mööda aga oligi nii nagu ma ütlesin. Nohh. Ma ei saanud aru, kuidas see toimub kuni….siis ikkagi aru sain! Mina näen tervikut ja enamus inimesi seda üldse mitte ei näe. Ehk siis nagu selgeltnägemisega. Kes lapsest peale näeb, see arvab, et nii on kõigil. Ja vat siis kui polegi! Kui mina hakkan midagi tegema koos meeskonnaga – grupiga jne, siis mina näen neid jooni ja ühendusi ja protsessi käiku füüsiliselt nagu see oleks joonistatud. Seega tekib minu silme ette kiiresti terviklahendus. Ja ongi probleem, et ma muudkui targutan. Kui ma seda taipasin, läks elu kohe kergemaks. Ma ei kulutanud enam aega põhjalikele tõestustele. Kui selgus, et minu info kedagi ei huvita, siis leppisin sellega. Kogu maailma ei saa juu sülle võtta.
Kui sina, hea lugeja oled kogenud midagi sarnast, siis õpi koos minuga ära see kasside lemmiklause-
S e e e i o l e m i n u a s i !
Küll on aga niisama tore olla lihtsalt avastamisrõõmuline ja lubada elul end kanda ägetatesse paikadesse ja kohata huvitatavaid inimesi ja mängida erinevates rolle.
Rihti