Mine korraks ajas tagasi oma 30 ndasse eluaastasse. Aega mis on justkui meie täiskasvanuea määratlus. Aega kus justkui peaks olema teatavad tarkused ja elustandardid paika loksunud ja nö midagi ka juba endal olemas. Seda endal olemise asja mõeldakse pigem siis materiaalses svääringus- mees-naine-lapsed-auto-jalgratas-hobune-eluase-tasuv töö -eksole. Kuidas sinul oli?
Hingelise ja vaimse teadlikkuse tasandil on see aga hoopis midagi muud. Kõik see eelnev võib olla ja on tore, aga hingearengut me peame väärtustama. Õnneks tänane päev (loe: viimased 5-7 aastat ehk) lausa sunnib meie tähelepanu ja fookust iseendale. Praegused noored on ka julgemad. Ja nii mõnedki inimesed kellel iseolemine siiani väga tagaplaanil on olnud teevad elus suuri kannapöördeid. Sest kui sa vähegi saad aru maisest eksistentsist siis tuleb minna oma teeotsale, rajale, suunale jne. Kindlasti olete kuulnud kedagi rääkimas, et kui pensionile jään siis hakkan tegema seda mida päriselt tahan. Aaeeee! Hakka kohe! Paljusid tegemisi saab teha paralleelselt. Ei pea kohe olemasolevaga nabanööri läbi lõikama.
Võimalik, et ma olen seda juba kirjutanud, aga mu naljakaim mälestus kooliajast on umbes ehk 17 aastasena kui olime sõbrannaga tema juures ja kuulasime miskipärast Onu Remuse jutte. Plaat hakkas kordama kohal-Rebaseonu võttis kullionul sabast kinni ja keerutas peakohal-ja keerutas peakohal-ja keerutas peakohal…..me väänlesime põrandal naerust. Noo ja ma naeran praegu kaa ja seesama vabaduse tunne tuleb hinge mis tookord. Ma loodan, et see saadab mind igavesti ja hoiab ära kohustusliku tõsiduse normaalsuse termomeetril.
Kolmekümneselt olin mina läbinud segadusliku pea 10 aastat kestnud identiteedikriisi teemal minu sisemine ja välimine Mina. Ma julgesin kahelda ühiskondlikkes normides ja olin teadlikult sama napakas kui kooliajal. Minu tajud olid suurenenud, ma muutusin aina otsekohesemaks ja teadlikumaks elamise võimalikkusest siin maailmamunal . Osad inimesed ei saanud aru mis asi ma olen. Mõned kartsid ja teised lihtsalt ei sallinud. Oli põnev! Ükspäev tundsin lausa füüsiliselt, et mul oli aeg maanduda ja ankurduda. Ja siis tuligi taipamine, et koguaeg saab minna paremaks kui ainult lubame. Ja läkski! Hea tunne loob head tunnet ja siis on ka kildudeks kukkumised tänulikkusega transformeeritud.
Head ajarännet mu kallis!
Rihti
16.02.2023