Oleme siin nagu ikka ja iga uue algusega tuleme taas tühjusest. Mittekuskilt. Nagu väikesed idukesed sirgume laotuse all lootuses kasvatada imeilus kroonõis. Olematuse hetkes selle tabamine on väga eriline tunne. Samas on selline võimalus iga hommik v nädal ja kuu ja sünnipäev jne. Või vahel lihtsalt teadmine, et nüüd on nii.
Mina ei anna kunagi uusaastalubadusi. Ma teen nädalaplaane ja märgin teatavaid verstaposte. Sõbralik siht on ikka vajalik. Armastan ruudulisi kaustike. Kirjutan ja kirjutan. Sellest on väga palju kasu. Mis on käe seest välja tulnud on maagiline.
Võtsin endale seekord pika ja rahuliku aasta alguse. Polegi vist sellist varem olnud. Ikka kuhugi kiire. Nüüd otsustasin, et kõige joaks on aega ja minu jaoks on kõike! Piisavuse teema on kindasti asi millega tuleb igal inimeses sügavuti tegeleda. Perekond ja ühiskond imevad inimese tühjaks. Ja inimene on lahkesti nõus. Miks? Küsi endalt miks? Ja mis vahe on egol ja piisavusel? Ego on õhku täis ja hirmunud. Piisavus on rahulik ja õnnelik. Tunneta. Kuidas tervenevad inimesed seletamatult ära käies. Olgu see siis miski Tai retriit või paar nädalat metsaonnis. Sest keegi ei nõua midagi. Isegi ise ei nõua sest koguaeg ei jaksa. Vaikus. Ja teate ju küll-vaikusest sünnivad laulud!
Teraapiates näen vahel lausa füüsiliselt kuidas kehadest hirm ja ahastus välja voolavad. Sisemine hästi hoitud viha sisiseb kui maksast aurustub. Jah ma tean ju seda, aga aga ja aga, ütleb keha omanik. Ja keha ütleb pole midagi Kallis, teeme kuni agad kaovad. Ja nii see ring ringitab.
Imelist aastat! Rihti
Minu jaoks on aasta ümmargune