Olen mitu korda nurga pealt peaaegu alla kukkunud. Maailmamuna pealt. Napikas. See on juhtunud siis kui otsustasin leppida vähemaga. Seega tean nüüd, et kui olen iseendaga hõredas ühenduses tõmbuvad need nähtamatud niidid mind suurtesse õppetundidesse. Lubavad eksida aga hoiavad siiski! See on turvaline. Ehk siis vaatamata selle, et elamine on üks ohtlik tegevus, oleme me tegelikult kaitstud. Tugeva ühenduse puhul toimuvads protsessid küll vahel isegi sügavamalt! Kuid me kõik kanname välja täpselt niipalju kui antakse. Rääkides nüüd võibolla lihtsamini mõistetavadest igapäevaasjadest siis tunneta mis tuleb hea tundega ja mida sa endale iga päev pead maha müüma. Mõistusega saame vastu võtta teatava protsendi olemisest. Kui see osa läheb liiga suureks ja jääb liiga kauaks siis hakkavad esimesena meel ja vaim kuhtuma. Nii tekivad ärevushäired, paanika, unehäired ja lõpuks juba erinevad füüsilised valud jne. Mida siis teha? Tead seda ütlust, et -sadagu või pussnuge, aga mina- see on see koht kus ühelhetkel ongi ükskõik. Hea on siiski natuke varem olukorral ja enesetundel sabast kinni saada. Peatu-tunneta-ole! Jah sa saad ja tohid! Pane elamine enda jaoks tähtsuse järjekorda! Viimastel päevadel olen mitmeid kirjutisi lugenud teemal pole vaja heategudega üle pingutada. Igaühel meil on vaja vahel kogeda seda oma nö halba, et elus edasi jõuda, õppida ja avarduda. Eile toimus minuga midagi väga suurt ja natuke hirmsat. Sain aru, et Universum tegi mulle eksami. Ma sain läbi, aga õppisin väga tugevalt veelkord seda, et tegeleda on vaja iseenda eluga. Praegu ilmnevad mulle paljud asjad peenmateeria sagedusel. See nõuab suuremat tähelepanelikkust ja fookust iseendale. See nö juhtub järjest rohkemate inimestega. Mina ja maailm pole enam egokriitika vaid uues paradigmas -Mina maailmas ja Maailm minus. Armastusega Rihti Mee Shineray
18.11.2023