Mul läheb ikka reaalselt süda pahaks kui energiad möllama hakkavad. Eks see tähendab, et pusakohad läksid supsti pesumasinasse ja keerutavad ja pöörutavad. Ausalt ei ole mina mõistnud kui mitmendat korda see uus algus jälle lipu heiskab ja ennast välja kuulutab. Minule sobiks igaljuhul lihtsalt läbi kõrre jääkohvi lurida. Aga vot Universumil on teised plaanid.
Saan aru, et nüüd on kas see aeg, kus hästi palju loore ja kardinaid ja seinu eest ära tuleb. Selguvad miljonid salasepitsused jne. Eelkõige saabub selginemine aga just meie igaühe enda sees. Aaa mida sa teglikult tahad? Või kas sa seda enam tahad? Õpime kiiresti ja loorberid ning mugavustsoonid põrmustuvad. Vahel ma tunnen end ikka täiesti mõttetuna kui jälle mingi järgmine asi, mis on väga ok olnud, ühel hetkel enam pole. Nüüd on jälle nii. Lappan tänast elu nagu möödunut. Ei tule stabiilsust! Ei tule stabiilsust! Ainus kindel asi siin on jätkuvalt muutus.
Kuidas sinul mu lugeja?
Rihti
13.09.204